ET/Prabhupada 0015 - Ma ei ole see keha
Lecture on BG 9.34 -- New York, December 26, 1966
On kuus hinge kohaloleku sümptomit. Kasvamine on üks oluline. Niisiis kasvamine. Niipea, kui hing on kehast väljas, kasvamine lõppeb. Kui laps sünnib surnuna, oh, siis ta ei kasva. Vanemad ütlevad, et see on kasutu. Saage sellest lahti. Samamoodi tõi Jumal Kṛṣṇa esimese näite Arjunale, et "Ära arva, et see vaimne säde, mis on kehas, mille kohaloleku tõttu keha kasvab lapsest poisiikka, poisipõlvest noorukiks, noorukist vanainimeseks. Seetõttu, kui see keha muutub kasutuks, hing loobub sellest kehast vaevumärgatavalt." Vāsāṁsi jīrṇāni yathā vihāya (BG 2.22). Nagu me loobume vanadest riietest ja paneme selga uued riided, võtame me ka uue keha. Ja me võtame uue keha mitte vastavalt oma valikule. See valik sõltub loodusseadusest. See valik sõltub loodusseadusest. Te ei saa öelda surmahetkel, kuid te saate mõelda. Te võite öelda, et ...mis ma tahan öelda, individuaalsus ja valik on kõik seal olemas. Yaṁ yaṁ vāpi smaran loke tyajaty ante kalevaram (BG 8.6). Lihtsalt surmahetkel teie mentaalsus, kui sa arendad mõtteid, saad sa järgmise sünni vastavalt sellele kehale. Arukas inimene, kes ei ole hull, peaks mõistma, et ta ei ole see keha. Esimene asi. Ma ei ole see keha. Siis mõistab ta, mis on tema kohustus. Mis on tema kohustus vaimse hingena?
Tema kohustus on toodud "Bhagavad-gītā" üheksanda peatüki viimases värsis, see kohustus on man-manā bhava. Te mõtlete millestki. Me kõik kehastunutena mõtleme millestki. Te ei saa olla mõtlemata hetkegi. See ei ole võimalik. Seega on see kohustus. Mõelge Kṛṣṇale. Mõelge Kṛṣṇale. Te peate mõtlema midagi. Mis on siis halba selles, kui te mõtlete Kṛṣṇale. Kṛṣṇal on nii palju tegevusi, nii palju kirjandust, nii palju asju. Kṛṣṇa tuleb siia. Meil on köidete kaupa raamatuid. Kui te tahate mõelda Kṛṣṇast, me võime hankida teile nii palju kirjandust, et te ei suuda seda läbi lugeda kogu oma elu jooksul, kui te ka 24 tundi ööpäevas loete. Niisiis Kṛṣṇale mõtlemist on piisavalt. Mõelge Kṛṣṇale. Man-manā bhava. Oh, ma saan sulle mõelda.
Nagu inimene, kes teenib mingit ülemust. Ta mõtleb alati sellele ülemusele. Oh, ma pean seal osalema kell üheksa ja ülemus ei ole rahul. Ta mõtleb mingi eesmärgiga. Selline mõtlemine ei sobi. Seetõttu Ta ütleb: bhava mad-bhaktaḥ. "Lihtsalt mõtle Minule armastusega." Kui isand, kui, see tähendab, kui teener mõtleb isandast, siis selles ei ole armastust. Ta mõtleb naelad, šillingid, pennid. "Sest, kui ma ei lähe oma kontorisse kell üheksa, ma jään hiljaks ja ma kaotan kaks dollarit." Seetõttu ei mõtle ta mitte isandast, ta mõtleb pennidest, šillingitest, naeltest. Sedasorti mõtlemine sind ei päästa. Seetõttu Ta ütleb, bhava mad-bhaktaḥ. "Saa lihtsalt minu pühendunuks. Siis sa mõtled Minust ilusasti." Ja mis see bhakti on? Mad-bhaktaḥ.
Pühendmuslik... Pühendumus tähendab teenimist. Mad-yājī. Teeni Jumalat. Nagu meie teeme siin alati. Mil iganes te tulete, me tegeleme mingi kohustusega. Me oleme mõelnud välja mingi kohustuse. Lihtsalt et Kṛṣṇale mõelda..