ET/Prabhupada 0002 - Hullude tsivilisatsioon
Lecture on SB 6.1.49 -- New Orleans Farm, August 1, 1975
Harikeśa: Tõlge... "Nagu unenäos käitub inimene magamise ajal vastavalt kehale, mis avaldub tema unenäos, või peab seda keha endaks, samamoodi samastab ta praegust keha, mille ta sai varasema religioosse või mittereligioosse elu tõttu, endaga ja ta ei ole võimeline teadma oma eelmisest või tulevasest elust."
Prabhupāda:
- yathājñas tamasā (yukta)
- upāste vyaktam eva hi
- na veda pūrvam aparaṁ
- naṣṭa-janma-smṛtis tathā
- (SB 6.1.49)
Selline on meie olukord. See on meie teaduse areng, et me ei tea "Mis oli enne seda elu ja mis tuleb pärast seda elu?" Elu on edasiminek. Need on vaimsed teadmised. Kuid nad ei tea ka isegi seda, et elu on edasiminek. Nad mõtlevad, "Läbi juhuse olen ma saanud selle elu ja see on läbi pärast surma. Mis sellest minevikust, olevikust või tulevikust. Nautigem." Seda nimetatakse teadmatuseks, tamasā, vastutustundetuks eluks. Nii et ajñaḥ. Ajñaḥ tähendab see, kellel ei ole teadmisi. Ja kellel ei ole teadmisi? Nüüd tamasā. Need, kes on teadmatuse mõju all. On kolme sorti materiaalset loodust: sattva, raja, tamas. Sattva-guṇa tähendab, et kõik on selge, prakāśa. Täpselt nagu praegu katavad taevast pilved, päikesepaiste ei ole selge. Kuid pilvedest kõrgemal on päikesepaiste, kõik on selge. Ja pilvede sees ei ole selge. Samamoodi on nende jaoks, kes on sattva-guṇas, kõik selge, ja nende jaoks, kes on tamo-guṇas, on kõik teadmatus ja need, kes on segunenud, ei rajo-guṇa (sattva-guṇa), ei tamo-guṇa, via media, neid kutsutakse rajo-guṇa. Kolm guṇat. Tamasā. Nad on huvitatud ainult praegusest kehast, ei hooli, mis hakkab juhtuma ja ei tea, mis ta oli enne. Siin on teine koht, kus seda on kirjeldatud: nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma (SB 5.5.4) Pramattaḥ, täpselt nagu hullumeelne. Ta ei tea, miks ta on hulluks läinud. Ta unustab ära. Ja mis juhtub tema tegude tõttu järgmiseks, ta ei tea. Hull.
See tsivilisatsioon, nüüdisaegne tsivilisatsioon, on nagu hullude tsivilisatsioon. Neil ei ole teadmisi eelmisest elust, samuti ei huvita neid tulevane elu. Nūnaṁ pramattaḥ kurute vikarma (SB 5.5.4) Ja nad on täielikult hõivatud patuste tegevustega, sest neil ei ole teadmisi eelmisest elust. Täpselt nagu koer. Ta ei tea, miks temast on saanud koer ja mis temast järgmiseks saab? Koer võis oma eelmises elus olla peaminister, kuid kui ta saab koeraelu, unustab ta selle. See on veel üks māyā mõju. Prakṣepātmikā-śakti, āvaraṇātmikā-śakti. Mayal on kaks võimet. Kui keegi on saanud koeraks oma minevikus tehtud patuste tegevuste tõttu, ja kui ta mäletab, et "Ma olin peaminister, nüüd on minust saanud koer," on tal võimatu elada. Seetõttu katab māyā tema teadmised. Mṛtyu. Mṛtyu tähendab kõige unustamist. Seda nimetatakse mṛtyu. Nii et meil on kogemus sellest iga päev ja iga öö. Kui me öösel näeme und teises õhkkonnas, teises elus, unustame me selle keha, et "Ma laman. Mu keha lamab väga ilusas korteris, ilusal voodimatratsil." Ei. Oletame, et ta uitab tänavatel või ta on mäe otsas. Ta tunneb, unenäos tunneb ta... Me kõik tunneme huvi selle keha vastu. Me unustame kunagise keha. See on teadmatus. Niisiis teadmatus, mida rohkem me tõuseme kõrgemale teadmatusest, seda edukam on elu. Ja kui me hoiame ennast teadmatuses, see on ebaedu. See on elu rikkumine. Meie Kṛṣṇa teadvuse liikumine tähendab inimese tõstmist teadmatusest teadmisteni. See on veedaliku kirjanduse kogu plaan: päästa inimene. Kṛṣṇa ütleb "Bhagavad-gītās" pühendunute kohta - mitte kõigi kohta- teṣāṁ ahaṁ samuddhartā mṛtyu-saṁsāra-sāgarāt (BG 12.7) Ja veel:
- teṣāṁ evānukampārtham
- aham ajñāna-jaṁ tamaḥ
- nāśayāmy ātma-bhāva-stho
- jñāna-dīpena bhāsvatā
- (BG 10.11)
Eriliselt, pühendunuid...Ta asub kõigi südameis, kuid pühendunut, kes püüab mõista Kṛṣṇat, Ta aitab. Ta aitab. Mittepühendunud, nad peavad muretsema...Nad on nagu loomad - söövad, magavad, seksuaalelu ja kaitsmine. Nad ei hooli millestki, Jumala mõistmisest või oma suhtest Jumalaga. Neile, nad arvavad, et Jumalat ei ole ja Kṛṣṇa ütleb samuti: "Jah, Jumalat ei ole. Te magage." Seetõttu on vaja sat-saṅgat. See sat-saṅga, satāṁ prasaṅgāt. Läbi pühendunute suhtluse äratame me oma uudishimu Jumala vastu. Seetõttu on tarvis keskusi. Me ei ava nii palju keskusi ilmaasjata. Ei. See on inimühiskonna hüvanguks.