ET/Prabhupada 0009 - Varas, kellest sai pühendunu
Lecture on SB 1.2.12 -- Los Angeles, August 15, 1972
Kṛṣṇa ütleb "Bhagavad-gītās": (BG 7.25) nāhaṁ prakāśaḥ sarvasya yoga-māyā-samāvṛtaḥ "Ma ei ilmuta ennast igaühele. Yogamāyā, yogamāyā katab." Kuidas sa siis saad Jumalat näha? Kuid selline lurjuslik käitumine toimub, et "Kas sa saad mulle Jumalat näidata? Kas sa oled Jumalat näinud?" Jumal on muutunud just nagu mänguasjaks. "Siin on Jumal. Ta on Jumala inkarnatsioon." (BG 7.15) Na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ prapadyante narādhamāḥ Nad on patused, lurjused, lollid, inimkonna põhjakiht. Nad küsivad nii: "Kas sa saad mulle Jumalat näidata?" Millised eeldused sa oled selleks täitnud, et näha Jumalat? Siin on kvalifikatsioon. Mis see on? Tac chraddadhānā munayaḥ. Esiteks peab olema ustav. Ustav. Śraddadhānāḥ. Ta peab olema väga innukas, et näha Jumalat, tegelikult. Mitte nagu see oleks loomulik tühine asi, "Kas sa saad mulle Jumalat näidata?" Maagia, täpselt nagu Jumal oleks maagia. Ei. Ta peab olema väga tõsine. "Jah, kui on Jumal... Me oleme näinud, meile on antud informatsiooni Jumalast. Seega ma pean nägema." Sellega seoses on üks lugu. See on väga õpetlik; püüdke kuulata. Üks professionaalne deklamaator deklameeris "Bhāgavatat" ja ta kirjeldas, et Kṛṣṇa, äärmiselt rikkalikult kaunistatud kõikide kalliskividega, on saadetud metsa lehmi talitama. Sellel kohtumisel oli varas. Ta mõtles, et "Miks mitte minna Vṛndāvanasse ja röövida seda poissi? Ta on metsas nii paljude väärtuslike kalliskividega. Ma võin sinna minna, püüda lapse kinni ja võtta kalliskivid." Selline oli tema plaan. Ta oli väga tõsine, "Ma pean leidma selle poisi." Siis saab ühel ööl minust miljonär. Nii palju kalliskive. Ei." Seega ta läks sinna, kuid tema kvalifikatsioon oli, et "Ma pean nägema Kṛṣṇat, ma pean nägema Kṛṣṇat." See ärevus ja innukus tegi võimalikuks selle, et Vṛndāvanas nägi ta Kṛṣṇat. Ta nägi Kṛṣṇat samamoodi nagu talle oli rääkinud "Bhāgavata" lugeja. Siis ta nägi: "Oh, oh, sa oled nii kena poiss, Kṛṣṇa." Ta hakkas meelitama. Ta mõtles, et "Meelitades võtan ma kõik tema kalliskivid." Kui ta tegi oma tõelise ettepaneku, "Kas ma võin võtta mõned nendest sinu kaunistustest? Sa oled nii rikas." "Ei, ei, ei. Sa... Mu ema saab pahaseks. Ma ei saa..." Kṛṣṇa lapsena. Nii muutus ta Kṛṣṇa peale üha vihasemaks. Ja siis... Läbi Kṛṣṇa suhtluse oli ta juba puhastunud. Siis lõpuks ütles Kṛṣṇa: "Olgu, sa võid võtta." Siis sai ta pühendunuks, otsekohe. Sest läbi Kṛṣṇa suhtluse... Nii et ühel või teisel viisil peaksime me saama kontakti Kṛṣṇaga. Ühel või teisel viisil. Siis me puhastume.