ET/Prabhupada 0068 - Igaüks peab töötama
Lecture on SB 6.1.45 -- Laguna Beach, July 26, 1975
Nitai: "Iga inimene peab vastavalt selles elus sooritatud töödele, olgu need siis religoossed või jumalakartmatud, ka järgmises elus samal määral ja samas valikus nautima või kannatama oma karma järelmõjude käes."
Prabhupāda:
- yena yāvān yathādharmo
- dharmo veha samīhitaḥ
- sa eva tat-phalaṁ bhuṅkte
- tathā tāvad amutra vai
- (SB 6.1.45)
Niisiis, eelmises värsis me arutlesime, dehavān na hy akarma-kṛt. Igaüks, kellel on see materiaalne keha, peab töötama. Igaüks peab töötama. Vaimses kehas pead sa samuti töötama. Materiaalses kehas pead sa samuti töötama. Sest tööpõhimõte on hing - hing on elujõud - nii et ta on hõivatud. Elus keha tähendab, et on liikumine. On töö. Ta ei saa istuda tegevusetult. "Bhagavad-gītās" on öeldud: "Keegi ei saa isegi hetke olla tegevusetult." See on elusolendi tundemärk. Nii et selline töötamine toimub vastavalt konkreetsele kehale. Koer liigub ja ka inimene liigub. Aga inimene arvab, et ta on väga tsiviliseeritud, sest ta liigub autoga. Nad mõlemad liiguvad, aga inimesel on kindlat tüüpi keha, millega ta saab luua sõiduki või jalgratta ja sellega sõita. Ta arvab, et: "Ma liigun kiiremini kui koer ja seetõttu olen ma tsiviliseeritud." Selline on kaasaegne suhtumine. Ta ei tea, mis vahe on liikuda viiekümne miilise kiirusega või viie miilise kiirusega või viietuhande miilise kiirusega või viiemiljoni miilise kiirusega. Kosmos on piiritu. Mis iganes kiiruse sa avastad, ei ole see ikka piisav. Ikka ei ole piisav. Nii et see ei ole elu, et: "Kuna ma saan liikuda kiiremini kui koer, olen ma tsiviliseeritud."
- panthās tu koṭi-śata-vatsara-sampragamyo
- vāyor athāpi manaso muni-puṅgavānāṁ
- so 'py asti yat-prapada-sīmny avicintya-tattve
- govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi
- (Bs. 5.34)
Meie kiirus ... Milleks kiirus? Sest me tahame jõuda kindlasse sihtpunkti. See on tema kiirus. Niisiis on tegelik sihtpunkt Govinda, Viṣṇu. Ja na te viduḥ svārtha-gatiṁ hi viṣṇu Nad liiguvad erineva kiirusega, aga nad ei tea, mis on sihtpunkt. Üks meie riigi suur poeet, Rabindranath Tagore, kirjutas artikli - ma lugesin seda - kui ta oli Londonis. Nii et teie riigis, lääneriikides, autod ja ...., nad liiguvad kiiresti. Niisiis, Rabindranath Tagore, poeet. Ta arvas, et: "Nende inglaste riik on nii väike ja nad liiguvad nii suurel kiirusel, et nad kukuvad ookeani." Ta kommenteeris nii. Miks nad nii kiiresti liiguvad? Samamoodi liigume meie nii kiiresti põrgu suunas. See on meie olukord, sest me ei tea, mis on sihtpunkt. Kui te ei tea, mis on sihtpunkt, ja püüate juhtida minu autot täiskiirusel, millega see lõppeb? Tulemuseks on katastroof. Me peame teadma, miks me liigume. Nagu jõgi liigub suure vooluga, voolab, aga sihtpunkt on meri. Kui jõgi jõuab merre, siis on selle sihtpunkt läinud. Samamoodi peame me teadma, mis on sihtpunkt. See sihtpunkt on Viṣṇu, Jumal. Me oleme Jumala lahutamatud osakesed. Me oleme ... Nii või teisiti oleme me langenud sellesse materiaalsesse maailma. Seetõttu on meie elu sihtpunkt minna tagasi koju, tagasi Jumala juurde. See on meie sihtpunkt. Ei ole teist sihtpunkti. Nii et meie Kṛṣṇa teadvuse liikumine õpetab, et "Pange paika oma elu eesmärk." Ja mis on elu eesmärk? Tagasi koju, tagasi Jumala juurde. Te lähete selles suunas, vastassuunas, põrgu suunas. See ei ole teie sihtpunkt. Minge selles suunas, tagasi Jumala juurde. Seda me propageerime.