ET/Prabhupada 0071 - Hoolimatult pillavad Jumala pojad
Room Conversation With French Commander -- August 3, 1976, New Mayapur (French farm)
Me oleme kõik hoolimatult pillavad Jumala pojad. Me oleme Jumala pojad, selles ei ole kahtlust, kuid praegusel hetkel, hoolimatult pillavad. Me raiskame isegi oma väärtuslikku elu, me oleme nii hoolimatud. Nii et see Kṛṣṇa teadvuse liikumine on mõeldud nende hoolimatuse kontrolli alla toomiseks ja vastutustundlikkuse sisendamiseks, tagasi koju, tagasi Jumala juurde minemiseks. See on Kṛṣṇa teadvus. Aga inimesed on nii hoolimatud. Niipea kui sa midagi Jumalast räägid, nad otsekohe naeravad: "Oh, milline jama, Jumal." See on ülim hoolimatus. India võttis Jumalat väga tõsiselt. India on siiani tõsine. Praegusaegsed juhid arvavad, et indialased on rikutud, mõtlevad vaid Jumalast - nad ei mõtle nagu ameeriklased ja eurooplased majandusarengule. Selline on olukord ja see on väga keeruline, aga me saame ikkagi midagi teha inimkonna heaks, propageerides seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist. Ja need, kellel on õnne, tulevad ja hakkavad sellega tõsiselt tegelema. Need hoolimatud priiskavad pojad, meil on nii palju näiteid. Nagu näiteks on mingid naftavarud ja nad said informatsiooni, et nafta abil saavad nad liikuda autodega ilma hobusteta. Seega toodetakse miljoneid autosid ja raisatakse ära kogu nafta. See on hoolimatus. Ja kui see otsa saab, nad nutavad. Ja see saab otsa. Selline asi toimub. Hoolimatus. Täpselt nagu hoolimatu poiss, isa on jätnud mingi vara; kasuta seda, kasuta seda. Niipea kui sa saad. Seda kiiremini see otsa saab ja ongi kõik. See on hoolimatus. Kehas on mingi jõud ja niipea, kui ta saab veidike maitset seksuaalelu vastu, "Kasuta seda, kasuta seda," kogu energia tarvitatakse ära. Ta muutub arulagedaks. Alates kahekümnendast eluaastast, kolmekümnendaks eluaastaks on kõik otsas. Ta on impotent. Meie lapsepõlves - meie lapsepõlves, tähendab, ütleme kaheksakümmend aastat tagasi, või ütleme, sada aastat tagasi - ei olnud autosid. Ja nüüd, ükskõik, kuhu te lähete, igas riigis näete te tuhandeid ja miljoneid autosid. See on hoolimatus. Sadu aastaid tagasi said nad hakkama ilma autota ja nüüd ei saa nad ilma autota elada. Sel viisil, tarbetult, kasvatavad nad kehalisi või materiaalseid eluvajadusi. See on hoolimatus. Ja juhid, kes neid julgustavad sellisele hoolimatusele, on head juhid. Ja kes ütleb: "Lõpetage see rumalus, tulge Kṛṣṇa teadvusse," sellest ei hooli keegi. Andhā yathāndhair upanīyamānās te 'pīśa-tantryām uru-dāmni baddhāḥ (SB 7.5.31). Seda kutsutakse pimedaks juhuks, kes juhatab pimedaid järgijaid. Nad ei tea, et nad mõlemad on tihedalt seotud rangete, karmide loodusseaduste poolt. (paus)...kuidas loodusseadused töötavad. Nad on täielikus teadmatuses. Nad ei tea. See on kaasaegne tsivilisatsioon. Loodusseadused peavad omal viisil töötama. Kas sa hoolid selles või ei hooli, on sinu asi, aga loodusseadused töötavad. Prakṛteḥ kriyamāṇāni guṇaiḥ karmāṇi sarvaśaḥ (BG 3.27). Aga need lurjused, nad ei tea, kuidas loodusseadused toimivad. Nad püüdlevad kunstlikult, rumalalt, loodusseaduste ületamise poole. See on teadus, lurjuste teadus, mis on võimatu, aga nad püüavad. Seda kutsutakse lurjuslikkuseks. Rumaluseks. Kas teadlased mitte ei ütle nii? "Me püüame ületada." Lurjus, sa ei suuda seda kunagi. Aga selline lurjuslikkus leiab aset. Ja nad aplodeerivad: "Oh, väga hea, väga hea, väga hea." "Oh, te lähete kuu peale." Aga pärast kõiki jõupingutusi on viinamarjad hapud. "See ei ole kasulik." Nii see on. Kas te teate seda lugu? Šaakalit? Ta püüdis saada viinamarju, hüppas, hüppas, hüppas. Kui tal ei õnnestunud, ütles ta: "Oh, need on kasutud. Need on hapud, kasutud." (naer) Nii et nemad teevad samamoodi. Šaakalid hüppavad ja ongi kõik. Ja meie võime näha, kuidas need lurjused kasutult hüppavad. (naer) Me hoiatame inimesi, et nad ei järgiks neid rumalaid šaakaleid. Ole kaalutlev ja ole Kṛṣṇa teadvuses. See muudab su elu edukaks.