ET/Prabhupada 0069 - Ma ei sure
Conversation Pieces -- May 27, 1977, Vrndavana
Kīrtanānanda: Me ei saa olla õnnelikud, kui sa ei ole terve.
Prabhupāda: Ma olen alati terve.
Kīrtanānanda: Miks sa ei saa oma vanadust meile anda?
Prabhupāda: Kui ma näen, et asjad jätkuvad ilusasti, olen ma õnnelik. Mis asi selle kehaga on? Keha on keha. Me ei ole kehad.
Kīrtanānanda: Kas mitte Purudāsa ei andnud oma isale oma noorust?
Prabhupāda: Hm?
Rāmeśvara: Yayāti. Kuningas Yayāti kaubitses oma vanadusega.
Kīrtanānanda: Oma pojaga. Sa võid seda teha.
Prabhupāda: (naerab) Kes seda tegi?
Rāmeśvara: Kuningas Yayāti.
Prabhupāda: Ah. Yayāti. Ei, miks? Te olete mu keha. Nii et elage edasi. Erinevust ei ole. Nagu kui mina töötan, on minu Guru Mahārāja siin, Bhaktisiddhānta Sarasvatī. Füüsiliselt ei pruugi ta olla, kuid igas tegevuses on ta siin. Ma arvan, et ma olen tegelikult sellest kirjutanud.
Tamāla Kṛṣṇa: Jah, see on Bhāgavatamis, et: "See, kes temaga elab, elab igavesti. See, kes tema sõnu mäletab, elab igavesti."
Prabhupāda: Nii et ma ei sure. Kīrtir yasya sa jīvati: "See, kes on teinud midagi olulist, elab igavesti." Ta ei sure. Isegi meie praktilises elus ... Loomulikult on see materiaalne, karma-phala. Vastavalt oma karmale peab vastu võtma uue keha. Kuid pühendunu puhul sellist asja ei ole. Ta võtab keha alati Kṛṣṇa teenimiseks. Seega karma-phalat ei ole.