ET/Prabhupada 0021 - Miks on siin riigis nii palju lahutusi
Lecture on SB 6.1.26 -- Honolulu, May 26, 1976
See on väga levinud eluviis. Kõik on hõivatud nende materiaalsete tegevustega ja materiaalse tegevuse põhiprintsiip on gṛhastha, pereelu. Pereelu, vastavalt veedalikule süsteemile, või igal pool, on vastutustundlik elu naise ja laste ülalpidamiseks. Kõik on hõivatud. Nad arvavad, et see on ainus kohustus. "Pere ülalpidamine, see on minu kohustus. Nii mugavalt kui võimalik. See on minu kohustus." Ei mõelda aga sellele, et sellist kohustust täidavad isegi loomad. Ka neil on lapsed ja nad toidavad neid. Kus on erinevus? Seetõttu on siin kasutatud sõna mūḍha. Mūḍha tähendab eeslit. See, kes on hõivatud selliste kohustustega, bhuñjānaḥ prapiban khādan. Prapiban. Prapiban tähendab joomist ja bhuñjānaḥ tähendab söömist. Süües, juues, khādan, närides, carva casya raja preya. On nelja liiki söödavaid asju. Mõnikord me närime, mõnikord me lakume, mõnikord me neelame ja mõnikord me joome. Seega on nelja liiki toite. Seepärast me laulame catuḥ vidhā śrī-bhagavat-prasādāt. Catuḥ vidhā tähendab nelja liiki. Nii et me pakume Jumalustele nii palju toite neist neljast kategooriast. Mõnda asja näritakse, mõnda lakutakse, mõnda neelatakse. Sel viisil.
Seega, bhuñjānaḥ prapiban khādan bālakaṁ sneha-yantritaḥ. Isa ja ema muretsevad oma laste pärast, kuidas neid toite neile anda. Me oleme näinud, et Ema Yaśodā toidab Kṛṣṇat. Sama asi. Siin on aga erinevus. Me toidame tavalist last, mida teevad ka kassid ja koerad, aga Ema Yaśodā toidab Kṛṣṇat. Sama protsess. Protsessis ei ole erinevusi, kuid ühes on Kṛṣṇa keskpunkt ja teisel on ebapüsiv keskpunkt. See ongi erinevus. Kui see on Kṛṣṇa-keskne, siis on see vaimne, ja kui see on ebapüsiva ümber koondunud, siis materiaalne. Ei ole vahet materiaalse ja... See on erinev. See on... täpselt nagu iharad soovid ja armastus, puhas armastus. Mis vahe on iharatel soovidel ja puhtal armastusel? Me seltsime siin, mehed ja naised, seltsime iharate soovidega, ja Kṛṣṇa seltsib ka gopīdega. Pealiskaudselt näivad need ühe ja sama asjana. Kuid milles on siiski erinevus? "Caitanya-caritāmṛta" autor on selgitanud seda erinevust, seda, mis on vahet iharatel soovidel ja armastusel. Seda on selgitatud. Ta on öelnud: ātmendriya-prīti-vāñchā-tāre bali 'kāma' (CC Adi 4.165), "Kui ma tahan oma meeli rahuldada, on see kāma." Kuid kṛṣṇendriya-prīti-icchā dhare 'prema' nāma, "Ja kui me tahame Kṛṣṇa meeli rahuldada, on see armastus, prema." Seal on erinevus. Siin selles materiaalses maailmas ei ole armastust, sest mees ja naine, nad ei mõtle: "Ma suhtlen mehega, mehega, kes rahuldab soove minuga." Ei. "Ma rahuldan oma meeli." See on põhiprintsiip. Mees mõtleb: "Seltsides selle naisega, rahuldan ma oma meelelisi soove," ja naine mõtleb: "Seltsides selle mehega, rahuldan ma oma soove." Seetõttu on lääneriikides väga valdav, et niipea, kui isiklike meelte rahuldamises tekivad probleemid, otsekohe lahutatakse. Selline on selle, miks on nii palju lahutusi selles riigis, psühholoogia. Algpõhjus on: "Niipea, kui ma ei saa rahuldust, ma ei taha." Seda on väidetud "Śrīmad-Bhāgavatamis": dāṁ-patyaṁ ratim eva hi. Sel ajastul tähendab mees ja naine seksuaalnaudingut, isiklikku. Ei ole küsimust: "Elame koos, rahuldame Kṛṣṇat õppides koos, kuidas rahuldada Kṛṣṇat." See on Kṛṣṇa teadvuse liikumine.