ET/Prabhupada 0065 - Kõik saavad õnnelikuks
Arrival Lecture -- Gainesville, July 29, 1971
Naiskülaline: Kas selles liikumises on ruumi teistele inimestele, kes teenivad Kṛṣṇat kaudselt, selle asemel, et kogu päeva Hare Kṛṣṇa korrata?
Prabhupāda: Ei, protsess on, et nagu kui sa kallad vett puu juurele, kandub vesi lehtedele, okstele, võrsetele ja hoiab nad värsketena. Kuid kui sa ainult lehte kastad, kuivab ka leht ja ka puu kuivab. Kui sa paned toidu oma kõhtu, siis energia kandub su sõrmedesse, su karvadesse, su küüntesse ja kõikjale. Ja kui sa võtad toidu oma kätte ja ei pane seda kõhtu, on see kasutu raiskamine. Nii et see humanitaartöö on mahavisatud, sest seal ei ole Kṛṣṇa teadvust. Nad püüavad nii mitmeti teenida inimühiskonda, kuid nende kõigi kasutud püüdlused on läbikukkumisele määratud, sest seal puudub Kṛṣṇa teadvus. Ja kui inimesi õpetatakse, kuidas saavutada Kṛṣṇa teadvus, on kõik automaatselt õnnelikud. Ja igaüks, kes ühineb, igaüks, kes kuulab, igaüks, kes koostööd teeb - kõik on õnnelikud. Meie protsess on loomulik protsess. Sa armastad Jumalat ja kui sa oled tegelikult Jumala armastamise asjatundja, armastad sa loomulikult igaühte. Nagu Kṛṣṇa teadvuses inimene, kuna ta armastab Jumalat, armastab ta ka loomi. Ta armastab linde, metsloomi, kõiki. Aga niinimetatud humanitaaride armastus tähendab, et nad armastavad mõndasid inimesi, aga loomi tapetakse. Miks nad loomi ei armasta? Sest see on ebatäiuslik. Kuid Kṛṣṇa teadvuses inimene ei tapa iialgi looma või isegi ei tee loomale tüli. Aga see on universaalne armastus. Kui sa armastad ainult oma venda või õde, ei ole see universaalne armastus. Universaalne armastus tähendab, et sa armastad kõiki. Seda universaalset armastust võib arendada Kṛṣṇa teadvuse läbi, teisiti mitte.
Naiskülaline: Ma tean, et mõned pühendunud on pidanud katkestama suhteid, nii öelda, oma materiaalse maailma vanematega ja see kurvastab neid mõnevõrra, sest nende vanemad ei mõista seda. Mida te neile ütlete, et seda mõningal määral lihtsamaks muuta?
Prabhupāda: Nojah, poiss, kes on Kṛṣṇa teadvuses, teenib parimal moel oma vanemaid, perekonda, kaasmaalasi, ühiskonda. Ilma Kṛṣṇa teadvuses olemata, kuidas nad oma vanemaid teeniksid? Enamjaolt on nad lahus. Aga nagu Prahlāda Mahārāja oli suur pühendunu ja tema isa oli suur mittepühendunu, niivõrd, et Nṛsiṁhadeva tappis tema isa, aga kui Jumal käskis Prahlāda Mahārājal võtta vastu õnnistuse, ta ütles: "Ma ei ole kaupmees," et ma Sulle tehtud teenimise eest midagi vastu võtan. Palun vabanda mind." Nṛsiṁhadeva oli väga rahul: "Ta on puhas pühendunu." Aga seesama puhas pühendunu palus Jumalat: "Mu Jumal, mu isa oli ateist ja ta on nii palju solvanguid teinud, seega ma palun, et mu isa saaks vabanemise." Ja Nṛsiṁhadeva ütles: "Su isa on juba vabanenud, sest sina oled tema poeg. Vaatamata kõigile oma solvangutele, ta vabastatakse, sest sina oled tema poeg. Mitte ainult sinu isa, vaid sinu isaisa, tema isa, seitsmenda sugupõlveni välja, nad kõik vabastatakse." Nii et kui Vaiṣṇava ilmub perekonnas, ei vabasta ta mitte ainult oma isa, vaid tema ise, tema isa, tema isa ja nii edasi. Aga see on parim teenimine perekonnale, saavutada Kṛṣṇa teadvus. Tegelikult on seda juhtunud. Üks mu õpilane, Kārttikeya, tema ema oli ühiskonda nii kiindunud, et tavaliselt, kui ta oma ema näha tahtis, ütles ema: "Istu maha. Ma lähen tantsupeole." Selline oli suhe. Siiski, kuna tema, see poiss, on Kṛṣṇa teadvuses, rääkis ta oma emaga palju kordi Kṛṣṇast. Surres küsis ema pojalt: "Kus su Kṛṣṇa on? Kas Ta on siin?" Ja ta suri otsekohe. See tähendab, et ta mäletas Kṛṣṇat surmahetkel ja vabanes otsekohe. Seda on "Bhagavad-gītās" väidetud, yaṁ yaṁ vāpi smaran loke tyajaty ante kalevaram (BG 8.6). Selle elu, kes surmahetkel Kṛṣṇat mäletab, on edukas. Nii et see ema sai oma poja, Kṛṣṇa teadvuses poja pärast, vabastatud, ilma, et ta oleks tegelikult Kṛṣṇa teadvusse tulnud. Selline on tulu.