ET/Prabhupada 0077 - Te võite teaduslikult ja filosoofiliselt õppida
Ratha-yatra -- San Francisco, June 27, 1971
Kṛṣṇa ütleb, et need, kes on pidevalt, kakskümmend neli tundi, hõivatud Kṛṣṇa teenimisega... Just nagu need õpilased, Kṛṣṇa Teadvuse Ühingu liikmed, leiate te kakskümmend neli tundi eest Kṛṣṇa teenimisega hõivatuna. Selline on, kuidas öelda, Kṛṣṇa teadvuse olulisus. Nad on alati hõivatud. See Ratha-yatra tseremoonia on üks element, nii et vähemalt ühe päeva saate te kõik olla Kṛṣṇa teadvusse rakendatud. See on ainult praktika ja kui te läbi kogu oma elu praktiseerite, siis surmahetkel, kui teil on õnne mäletada Kṛṣṇat, on teie elu edukas. Sellist praktikat on vaja. yaṁ yaṁ vāpi smaran loke tyajaty ante kalevaram (BG 8.6). Me peame selle keha maha jätma, see on kindel. Kuid kui me surmahetkel mäletame Kṛṣṇat, kantakse meid otsekohe Kṛṣṇa elupaika. Kṛṣṇa on kõikjal, kuid Kṛṣṇal on siiski eriline elupaik, mida kutsutakse Goloka Vṛndāvanaks. Te võite mõista, et meie keha, keha tähendab meeli, ja meeltest kõrgemal asub mõistus, mis on väga peenekoeline ja mis kontrollib meeli, ja mõistusest kõrgemal on arukus ja arukusest kõrgemal hing. Meil ei ole teavet, kuid kui me seda bhakti-jooga süsteemi praktiseerime, mõistame me järk-järgult, kes me oleme. Ma ei ole see keha. Üldiselt isegi suured suured õpetlased, suured suured filosoofid, teadlased omavad kehalist kontseptsiooni. Kõik mõtlevad: "Ma olen keha," aga see on viga. Me ei ole need kehad. Ma selgitan. Keha tähendab meeli, aga meeli kontrollib mõistus, ja mõistust kontrollib arukus ja arukust kontrollib hing. Seda te ei tea. Mitte kusagil maailmas ei ole haridussüsteemi sellest, kuidas mõista hinge olemasolu, mis on esmatähtis inimese mõistmiseks. Inimene ei ole mõeldud raiskama oma aega looma kombel, lihtsalt süües, magades, paaritudes ja kaitstes. See on loomaelu. Inimese lisaarukust tuleks kasutada, et mõista "Ma olen... Kes ma olen? Ma olen vaimne hing." Kui me mõistame: "Ma olen vaimne hing," et see kehaline elukäsitus, mis on tekitanud kaost selles maailmas... Kehalise elukäsituse kohaselt mõtlen ma: "Ma olen indialane," sa mõtled: "...ameeriklane," ta mõtleb midagi, midagi. Aga me kõik oleme üks. Me oleme vaimsed hinged. Me kõik oleme igavesed Kṛṣṇa, Jagannātha teenrid.
Nii et täna on väga kena, headtoov päev. Sellel päeval osales Jumal Kṛṣṇa, kui Ta viibis siin maa peal, päikesevarjutuse tseremoonial Kurukṣetras ja Kṛṣṇa, koos Oma venna Balarāma ja õe Subhadraga, tuli Kurukṣetra välja külastama. See Kurukṣetra ala on siiani Indias olemas. Kui te kunagi Indiasse lähete, näete te, et Kurukṣetra maaala on seal. Niisiis peetakse seda Ratha-yatra tsereomooniat mälestamaks Kṛṣṇa külaskäiku Kurukṣetrasse Oma venna ja õega. Nii et Jumal Jagannātha, Jumal Caitanya Mahāprabhu, oli ekstaasis. Ta oli armastuslikus meeleolus nagu Rādhārāṇī, nii mõtles ta, "Kṛṣṇa, palun tule jälle Vṛndāvanasse tagasi." Selliselt tantsis Ta Ratha-yatra ees ja te mõistate seda, kui te loete raamatuid, mille on kirjastanud...mille on kirjastanud meie ühing. Ühte raamatut tuntakse nimega "Jumal Caitanya õpetused". See on väga oluline raamat. Kui te tahate õppida seda Kṛṣṇa teadvuse liikumist, on meil piisavalt raamatuid. Te võite teaduslikult ja filosoofiliselt õppida. Kuid kui teil ei ole kalduvust õppida, siis kui te lihtsalt kiindute Hare Kṛṣṇa kordamisse, avaldatakse teile kõik järk-järgult ja te mõistate oma suhet Kṛṣṇaga. Ma tänan teid väga sellel tseremoonial osalemast. Kordame nüüd Hare Kṛṣṇa ja läheme koos Jagannātha Swamiga edasi. Hare Kṛṣṇa.